hilinenud piknik
külmutatud veisepõis
ning magushapud
hakitud sandaalid
suitsukops
ja praetud maks
veinimarinaadis
murtud lambasüda
kahe lõvilõua vahel
õrnalt värises
ilm oli tõesti jahe
september
käärudes viiuldab tuul
sealsuse värav
haigutab kääks
lehistes haudades
tarbetud toed
äng kaugeneb
kustub ehk hange
pastoraal
hommikuti ärkas erutatud naise helinast
kolm kükki neli toengseisu
kaenlas seapersest lähker hapu veiniga
märss täis validoolivõileibu
nii varakevadest hilissügisesse
läbi heidete karjamaal
lippas ja loomi tülitas
talvel hobust rautas
vahel ahtrat lehma
viru folgi eelõhtul
maal on olla lahe
eriti lahemaal
käbidest laotud ahjus
hautatud rebane
punase pipraga
ah idülli
valan veel ühe
siis kohendan trakse
laul praost
eile öösel varastati
tillukesest kivipraost
valgus
see oli viimane piisk
tema kannatuste karikasse
ta lõhkes karjudes
lõugu laiutas
kale kuristik
kroonika
raibete raiumise maavõistlusel
saavutas viive
viienda koha
küll oli ta atsakas
ei jätnud vahele
kedagi
kes teretas
seik
trügides sahtleid
poen seinakappi
kuskil peaksid olema
võtmed
mis avavad
vadakukonteineri
läänetiiva
aga teie
tundke end
nagu kodus
pisarad ei plaasterda
elupüherduse kriime
rõõm on palsam
määrigem
vodevill
läänemere lained läksid ära
teispoole taani väinade
muhklises kõrbes kaamelimära
koperdab gaasijuhtmele
karvaste koibadega heeringad
õgivad võilillelehti
mida vanasti mere peal tehti
enam keegi ei mäleta
vahel harva
kahekümne kolmanda
kuupäeva paiku
karvutu puu
saab juured
küll ainult laenuks
aga ikkagi
teeb see nalja
tervele parasvöötmele
hobused hirnuvad
end vinnutatud
ribadeks
piimvalged kabjad
rajavad radu
kraavi lükates
kurvid
kahhelahjus istub
seemisnahkne
puudel
uksest trügib sisse
kuuekümnes
juubel
kolmejalgsel linikuta
laual haiseb
struudel
puuslikku hõõruti
mururiiviga
puru kammitseti
lambavillase taskuräti
põuetaskusse
juhuslikult
riivas see
oskustööliste ordu
ülemteenri silma
mispeale ta
loobus alatiseks
silmahammastest
kasutades lauge
mullakühvlina
piilun edasi
teadmata
tähendusi
pragunedes kostab
kummalisi hääli
justnagu keegi
kiljuks
alleaa
kas trahterisse oli asja
kui verevlaiguline
haavaleht
veeres krobisedes
alla rentslist
oh jeekim
nüüd tunnistan
et sebra triipude alla
peidetud valemid
ei ühti riigieksamite
võltsitud
tulemustega
ihumärjast hobusest kotlett
registreerib kõik võnked
mis söömata jäänud
pruukostist
moonutab tõelisuse
väärarusaama suunas
ehk siis oleme üsna õnnelikud
kokkuleppelisuse
kindluses
traataiast treiti
tretajkovi galerii
peldikule
uksenupp
nüüd saavad
nad käia
seal nuputamas
röökis ööbik
laksutades keelt
uni viibis tunde
all maastikku
üll puustikku
rehed peksti
adruks
rotangmööbel sirutas
käginal jalgu
üle rotveilerist
pressitud vaiba
ja ohkas
vaip kortsutas kulmu
pärast rüselust
oli kõik
endine
jeblooniumi tühjadel väljadel
kapsel kliriseb tüünelt
neli jalga kinnitund luidetel
nagu kondori küüned
pole jõudu siit ära lennata
hinged on unustand hoo
ja tahtmise kaugele rännata
tundub et mujal on soo
ma kustun
kuuvalgel
ja kõhetub keel
ei ole mul palgeid
kust peegeldub meel
mä rändan nüüd radu
suusoojaks headööd
öö on me kodu
ja hauas on keeks
rühtlibliklus sikerdab
türnühvleid
kesk lahtleebrikleid
kulmlühtreid
ons traate kerjata
mükoonseilt
pornehtreilt
kes teab
ehk
traak ohendub
priuks
õhtu on päeva jumal
omik on palvusetund
inime ehk on rumal
tähtis on käskude sund
pehkinud viiul
kartis sahisevaid lehti
raamaturiiul
nende ohjamiseks tehti
seegi ei aidand
ikka hirmutunne püsis
poognaga mädand
oma keeled läbi nüsis
ööbik sisises
tundsin selgelt
musta käopoja
puudutust
kivi varises
kalmu palgelt
nägin hajuvat
naeratust
mädanukist
tekkis
jala peale
palindroom
doktor väitis
et ta pole
viluloog
*)qwerty-klaviatuur
kahvatu nõbu benedict
tabas sabarakse
paljaste kätega
külaelanikud plaksutasid
tinistasid salaja
kollase kiriku kella
mereilg
madrus sõuab vastupäeva
murtud grootmastiga
kompass on pool kuus hommikul
pootsmann kootsib tekil
karvane puujalg graveerimas
kalligraafilisi kriipsujukusid
ahv istub trümmis
taob trummi ja rüüpab rummi
kedagi ei koti
et reelingud täis roniräimi
kes hoolimata
koka noomitustest
nahka pistsid
safranilasti
näljased jõllsilmad
vihaselt välkumas
raadel ripuvad kaelad
kapten põletab põlvili
kaptenisilda
mis kõhetutel puudu
kui nutavad
eks kõht
prisked pritsimas
täiust
vaid eeter
tühimikes
laiab
tervitus
vanadest viinapuudest
ehitasin enesele maja
mälestustest seinakapid
radadest punusin
istumisepaiga
hommikutest tegin
päikese
õhtud kogusin kotti
seda paotan vahel
niisutan veinis
piisutan laiali
öhe
**
hülgaksin ilma
ilma et usuksin
targutuisse
läbimas kolpe
tarkusest tulvil
tähed on kaugel
puust tilgub mõdu
paraku olemus
muid radu käib
**
piiritulpade vahel
laiutab triibuline igavik
kumerus toob ääre
käeulatusse
kohmetult vahib
konnasilmis varbaid
kodumaatu mardihani
lõuna kõrbes
põhja
**
naeratus
restidesse munetud munad
ei iial paljune
kuldkultuursesse keskkonda
öhakem leeleoo
pigistub ehk muud
me meelasest meost
tühiraagsesse vaherraiesmikku
türannitsegem kaua saab
me ju ei vasta
küsijatele
kel pole tüve
tükk teivast
ei seo mind managa
mis ähvardab
sahata sahkajatel
ilmutada end pahatahtlike
kahvanägudena
irv kahvatub
kaljudel
jõululaul
ähmis pingviinid
vahatavad järvekaant
kisuvad kuldnokka
kikilipsust
ei ole vaja veel kevadet